...mitte, et ma sellest ei hooliks, aga selle kohta on juba piisavalt sõna võetud ja ega mul midagi märkimisväärset lisada ei ole. Lihtsalt tuli tuju blogida...
Viimase kuu aja jooksul on muidugi mõndagi juhtunud, millest mõndagi enam ei mäleta. Siiski midagi...
Juuli lõppu jäi mõnus nädalavahetus Viljandis folkides, mis möödus arusaadavalt väga meeldivalt. Pressikaart on ikka hea asi, mul pole midagi selle vastu, et kontserditel käia ja pildistada, kui sinna tasuta saan. Lisaks oli tegu ajaloolise folgiga, kuna kogu festari jooksul ei tulnud tilkagi vihma. Vähemalt minu jaoks oli see esmakordne kogemus. Aga see oli juba nii ammu, et rohkem ei heieta...
Ja kaua kaugel maal olnud kallis sugulane E. on kodusel pinnal tagasi! Igati tore. Võiks muidugi kauem kui kuu aega, aga on ju kõigil vaja sõgisel taas tarkust taga ajama minna, kes Tartusse, kes Aberdeeni.
Käisime Teelega helsingis, aastapäeva tähistamas ja gootipoodlemas. Õnneks ilmataat nägi meid Helsingi sadama juures ühe hotelli varikatuse all seismas ja kirumas, ning keeras ülejäänud päevaks kraanid enam-vähem kinni. Ka muus osas oli reis edukas, saime eurodest lahti ja mõne hilbu võrra rikkamaks, kokkuvõttes kordaläinud päev.
Lisaks sain teada, et K. sai lõpuks sisse kauaigatsetud fotograafiaõppesse. Palju õnne! Eilse tähistusõlle pidi vihm muidugi ära rikkuma...
Ja täna sätin end Mütofestile liikuma. Kuna olen nõnda mugav, et rolli mängida ei viitsi, siis teen seda, mida ma (vähemalt enda arust) suhteliselt hästi juba teha mõistan. Teisisõnu - laisklen, vahepeal pildistan ka :)
Samas ei ole vahepealne aeg ainult lust olnud...
Teisipäeval käisin T. vanaisa viimsele teekonnale saatmas. Iroonilisel kombel oli see minu jaoks esimene kord temaga näost näkku kohtuda, kuid mälestuskaardi kujundamine ja mitmete fotodega photoshoppamine tekitas kohati tunde, nagu oleks tegemist täitsa tuttava inimesega. Igatahes on mul hea meel, et ma sain nende perele sel hatkel toeks olla...
LIsaks toodi minuni uudis veel ühe tuttava inimese ootamatust surmast. Teet Viirg, Tallinna Kunstigümnaasiumi kauaaegne õpetaja, ning minu vaieldamatu lemmikpedagoog suri teisipäeval südamerikke tulemusena. Tegu oli fantastilise mehega, kes jääb igavesti kõigi nende mällu ja südamesse, kes tema käe all haritud said või temaga niisama kokku puutusid.
Puhaku ta rahus.
Oeh, kui pikk post. Lõpetuseks natuke helgematel teemadel:
"Praise God, Pass the Ammunition"
Vahtisin eile öösel telekast filmi fundamentelistidest. Ma külastaks hea meelega Ameerikat, aga teatud piirkonnad muutusid väga kahtlaseks...
Holster apron... no kuulge!
Põll, millel on ühe külje peal tasku piibli jaoks ja teisel küljel revolvrikabuur... Ja seda kandis pealtnäha ohutu kuuekümnendates daam.
"If someone tries to come into your citchen, you can deal with them"
Kõhe hakkab lausa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment