Nagu polekski midagi juhtunud...

Viimase kuu ajaga. Pole viitsinud/tahtnud/jõudnud blogida.
Tegelikult on juhtunud küll ja veel, ilmselt on esimene põhjus õige.

Kooliasju on palju, nagu ikka. Vahepeal sai Tallinnaski käidud nende pärast. Sai veedetud üks tore nädalavahetus mööda Tallinna kirikuid ja usulisi asutusi käies. Õhtud möödusid erinevates barides, nagu ikka.

Ja mis siis veel... ahjaa, maole sain uue puuri valmis ehitatud ja Tartusse toodud. Praegu peesitab elukas rahulolevalt puukooretüki all ja naudib liikumisruumi.
Lemmikloomadest on meil praegu testiperioodiks väike kassipoeg. Kiisu on imepisike, kräunub palju ja ei ole veel korralikult õppinud liivakastis oma asju ajama. Praegu on küll selline tunne, et ühetoalisest korterist jääb kassipidamiseks natuke väheks, aga tal on veel mõned päevad aega meid veenda...

Ja ega midagi muud erilist polegi juhtunud vist. Kool ja elu lähevad edasi, tahad või mitte. Mõnikord tekib tunne, et no üldse ei taha millegi asjalikuga tegeleda, kõige vähem kooli minna ja näiteks saksa keelt õppida. Seda on mul nüüd võimalus ja vajadus teha terve nädalavahetuse.
Õppevõlad ei ole head, aga nad tekivad paratamatult.

Hetkel polegi vist midagi muud huvitavat teoksil.
peaks midagi süüa otsima...

Lootusetu...

logard olen. No mul on tunne, et sellest blogist küll asja eriti ei saa. Pole eriti aega ega viitsimist kirjutada, tihti unustan lihtsalt äragi, et mul midagi sellist olemas on. Mõnel igavamal hetkel tuleb meelde.

Nüüd olen tagasi Tartus ja pole tarvis enam nii palju inimestega blogi kaudu suhelda, enamus toredaid inimesi on siinsamas kõik rõõmsalt koos õppimas :P

Igatahes, kool on alanud üsna kiirelt ja tegusalt, hetkel olen otsapidi igasugu pühakirjades kinni ja homme lähen Tartu vanglasse kohaliku kaplaniga rääkima. Samuti õnnestub mul üks magistriõppe aine juba sel sügisel ära teha. Selleks saab siis religioonipedagoogika.

Jah, ma õpin religioonipedagoogikat, kas pole tore :D

Selleks korraks kõik, pean eksegeetike meetodikaanoni kirja panema ja üht Vana testamenfdi lüiku eksegeesima hakkama.

Ei hakka Gruusia konfliktist rääkima

...mitte, et ma sellest ei hooliks, aga selle kohta on juba piisavalt sõna võetud ja ega mul midagi märkimisväärset lisada ei ole. Lihtsalt tuli tuju blogida...

Viimase kuu aja jooksul on muidugi mõndagi juhtunud, millest mõndagi enam ei mäleta. Siiski midagi...

Juuli lõppu jäi mõnus nädalavahetus Viljandis folkides, mis möödus arusaadavalt väga meeldivalt. Pressikaart on ikka hea asi, mul pole midagi selle vastu, et kontserditel käia ja pildistada, kui sinna tasuta saan. Lisaks oli tegu ajaloolise folgiga, kuna kogu festari jooksul ei tulnud tilkagi vihma. Vähemalt minu jaoks oli see esmakordne kogemus. Aga see oli juba nii ammu, et rohkem ei heieta...

Ja kaua kaugel maal olnud kallis sugulane E. on kodusel pinnal tagasi! Igati tore. Võiks muidugi kauem kui kuu aega, aga on ju kõigil vaja sõgisel taas tarkust taga ajama minna, kes Tartusse, kes Aberdeeni.

Käisime Teelega helsingis, aastapäeva tähistamas ja gootipoodlemas. Õnneks ilmataat nägi meid Helsingi sadama juures ühe hotelli varikatuse all seismas ja kirumas, ning keeras ülejäänud päevaks kraanid enam-vähem kinni. Ka muus osas oli reis edukas, saime eurodest lahti ja mõne hilbu võrra rikkamaks, kokkuvõttes kordaläinud päev.

Lisaks sain teada, et K. sai lõpuks sisse kauaigatsetud fotograafiaõppesse. Palju õnne! Eilse tähistusõlle pidi vihm muidugi ära rikkuma...

Ja täna sätin end Mütofestile liikuma. Kuna olen nõnda mugav, et rolli mängida ei viitsi, siis teen seda, mida ma (vähemalt enda arust) suhteliselt hästi juba teha mõistan. Teisisõnu - laisklen, vahepeal pildistan ka :)

Samas ei ole vahepealne aeg ainult lust olnud...

Teisipäeval käisin T. vanaisa viimsele teekonnale saatmas. Iroonilisel kombel oli see minu jaoks esimene kord temaga näost näkku kohtuda, kuid mälestuskaardi kujundamine ja mitmete fotodega photoshoppamine tekitas kohati tunde, nagu oleks tegemist täitsa tuttava inimesega. Igatahes on mul hea meel, et ma sain nende perele sel hatkel toeks olla...

LIsaks toodi minuni uudis veel ühe tuttava inimese ootamatust surmast. Teet Viirg, Tallinna Kunstigümnaasiumi kauaaegne õpetaja, ning minu vaieldamatu lemmikpedagoog suri teisipäeval südamerikke tulemusena. Tegu oli fantastilise mehega, kes jääb igavesti kõigi nende mällu ja südamesse, kes tema käe all haritud said või temaga niisama kokku puutusid.
Puhaku ta rahus.

Oeh, kui pikk post. Lõpetuseks natuke helgematel teemadel:

"Praise God, Pass the Ammunition"

Vahtisin eile öösel telekast filmi fundamentelistidest. Ma külastaks hea meelega Ameerikat, aga teatud piirkonnad muutusid väga kahtlaseks...
Holster apron... no kuulge!
Põll, millel on ühe külje peal tasku piibli jaoks ja teisel küljel revolvrikabuur... Ja seda kandis pealtnäha ohutu kuuekümnendates daam.
"If someone tries to come into your citchen, you can deal with them"
Kõhe hakkab lausa.

Olen jah laisk

Tõsimeeli, nii pikk paus kirjutamisse on tekkinud suuremalt osalt minu isiklikust laiskusest. Aega oleks nagu olnudki, aga tahtmist ja viitsimist jäi puudu. Ehk olen ma imelik, aga ei viitsi klaviatuuri klõbistada, kui on võimalik näiteks õues olla või kasvõi raamatut lugeda. Kuigi, jah, ka filme olen vaadanud, see on minu suvine patt.

Teemade puuduse taha ei ole ka asi kinni jäänud. Pool Eestit on vahepeal läbi käidud ju. Hiiumaalt Peipsi äärde ja Tartu, Kohila, Rapla ja nii edasi. Tegemist oleks nagu olnud. Isegi Soomemaad rüüstamas jõudsin vahepeal ära käia. Juoskaa pois jos ette halua turpiin :D

Lisaks Sotahuutole sain ka kodumaa pinnal korra mängida. Oli selline maailmalõpu järgne mäng. Linnad varemetes jne, nagu ikka. Üldiselt oli lõbus, keegi ei saanud jälle midagi eru ja minul õnnestus kõigi raskuste kiuste eluga pääseda (mis võimalust sul "antikristuse" vastu selleks ikka on)

Igatahes, tundub, et olen suutnud kasvõi hetkeks oma tegevusetusest välja rabeleda...

ja niikaua see hetk kestiski, nüüd edasi raamatut lugema.

Olen nüüd...

... juba mitu päeva Tallinnas olnud. Üle pika aja. Ammu polnud käinud. Nele pakkus mulle laupäevaks-pühapäevaks tööotsa ja täna on Massive Attacki kontsert. Põhjuseid kui palju, et natuke reisida. Tegelikult on täitsa tore...

Ainult T. jäi Tartusse üksi tööd tegema. Kahju, aga ta ei saanud kuidagi tulla... Võib-olla saab nüüd väheke kooliasju tehtud, kui mind seal segamas ei ole...

Aga mu enda kooliasjad.. Kurat, mida ma mõtlen!? Mul on homme eksam, aga mina siin blogin ja olen vaevalt korra konspekti lugenud... oh mind luuserdajat.
Sellel on lisaks isiklikule laiskusele veel üks põhjus - Troonide Mäng nimelt. Pidin ma selle neetud raamatu kaasa võtma. Eile ja üleeile lugesin tööl olles igal vabal ajahetkel, selle asemel, et konspekti lugeda. No lihtsalt huvitav on, noh.
Kuna töö seisnes vanalinnas väikesesse muuseumi piletite müümises ja seal olid mõõgad, turvised ja muud sarnast kola, ning lugemisvara ka vastav, olen minu suureks üllatuseks hakanud hellitama perversset soovi taas natuke plekki taguda. Ehk jõuaks isegi Sotahuutoks näiteks õlakaitsed valmis? Leidsin kuurist isegi ühe plekitüki, mis selle jaoks sobiva paksusega oleks.

Kui mul valida oleks, jätaks võrdleva usundiloo kus see ja teine ja jookseks kuuri poole haamreid otsima...

Aga eile õhtul oli M. venna sünnipäev. Juubel lausa. Ilus ümmargune 30. Väga meeldiv aiapidu. Chill ja grill selle kõige ehedamas ja meeldivamas mõttes. M-iga sai pikalt religioonist räägitud (sel teemal targutemine on ju mu leivanumber :P), ning mõtteid vahetatud ka M-i tädi (oli vist tädi...) K-ga.
See oli kummaline. Ma polnud varem rääkinud kellegagi, kes oleks lõpetanud Kiievi Kõrgema Kosmilise Kooli... Polnud sellest ausalt öeldes varem kuulnudki.
Samas oli arutelu igati mõistlik, kuid mingil määral pidi taas tõdema raskusi, mis tekivad, kui objektiivne ja mingil määral skeptiline inimene (mina) püüab mõista või selgitada midagi inimesele, kel juba omad veendumused olemas, ja vastupidi.

Kokkuvõttes oli väga meeldiv. Mitmesuguseid alkohoolseid jooke voolas ja liha oli rohkem, kui süüa jõuti. Kui mina koju magama läksin, jäädi sinna veel tublisti läbustama...

Ja täna on Massive Attack!! Jumal taevas ja mõned lähemad tuttavad teavad, kui kaua ja pingsalt ma seda juba oodanud olen. Ja nüüd on see päev käes! Võtab vägisi irvesse :D

Aga nüüd ma hakkan konspekti läbi töötama. Ausalt. Päriselt ka...
Pastakas ja puhas paber on juba laual valmis ja konspekt on süles hetkel...

Läheb lahti!